perekond

Rahulikkus ja tuhmid

Jaanuar 2021

Rahulikkus ja tuhmid


See artikkel räägib rahulikkusest ja tuhmidest ning ühel pole absoluutselt midagi pistmist teisega. Noh, tegelikult nad teevad seda ainult seetõttu, et nad on mõlemad elus ja mu peas hästi sees ning surevad välja pääseda! Ja see tähendab, et olen sunnitud kirjutama mõlemast.

Alustan rahulikkusega, sest olen aru saanud, mis see on, kuigi ma ei koge seda alati nii tihti, kui tahaksin. Rahulikkus on üks neist sõnadest, mida saab tunda. Võib-olla sellepärast tundsin vapruseelsuse eel harva rahulikku. Ma ei suutnud mitte millestki suurt midagi tunda. Ma võisin depressiooni eksida rahulikkuse pärast või võisin selle valesti joonistada neil joomiseaegadel, kui sumin oleks tavalisest parem. Mida ma tean, on see, et täna nimetaksin neid tundeid kõike muud kui rahulikuks. Nagu paljud teist (ja nagu suures raamatus kirjutatud), ostsin ka piisavalt eneseabiraamatuid, et hoida kõiki suuremaid raamatukauplusi väga pikka aega ettevõtluses. Neid lugedes tekkis mul rahulik tunne, kuna arvasin, et leian lootuse, kuid eksisin. Ma oskasin lugeda, aga ma ei tundnud. Ma teesklesin, et saan selle kätte, aga ei saanud. See oli minu käeulatusest nii kaugel.

Rahulikkuse palve ei kirjelda ka minu enda rahulikkust. Kui ma mõtlen rahulikkusele palve kontekstis, tunnen rahulikkust kui aktsepteerimist ning oma tahtmise ja oma elu muutmist Jumala hooleks (kolmas samm). Jah, selles valitseb vaikne rahu, kuid see tunne ei kirjelda ikkagi seda, mis on minu jaoks rahulikkus. Iga kord, kui ma luban lubadusi, kuulen, et te mõistate sõna rahulikkus ja tunnete rahu. Olen seda lugematu arv kordi kuulnud ja täna saan sellest aru! Enne kui saan olla rahus, tuleb aru saada, mis on minu jaoks rahulikkus. Olen selle üle tõesti mõelnud ja tulnud minu jaoks välja selline rahulikkuse määratlus. Rahulikkus on see, kui mu hing naeratab!

Kui ma tunnen täna rahulikkust, ei tähenda see, et peaksin üksi olema. Tegelikult on rahulikkus minus kõige tugevam, kui olen nende inimeste ümber, keda ma armastan. Nii kaootiline kui see tavaliselt pole, paneb mu hing rohkem naeratama kui mu vanaemade külastamine; panna oma käsi väga raseda tütre kõhule ja tunda elu. Mu hing naeratab, kui suudan oma meest tema ettevõtmises toetada; kui saan päeva lõpus koju tulla ja tean, et olin produktiivne. Mu hing naeratab, kui mu vennad, õed ja sõbrad mulle helistavad ja küsivad, kas nad saavad nädalavahetuseks külla minna. Tunnen täna paljudes asjades rahulikkust, sest ma ei isoleeri enam. Ma ei näe enam elu enne surma, kui lihtsalt kohta, kus olla. Õpin andma ja vastu võtma armastust. Ma tean, et ma ei pea olema täiuslik. Olen leidnud, et kui ma lihtsalt kõnnin seda rada, mille Jumal on mulle ette seadnud (töötades 12 sammu ja kõike seda iga päev kaasates), siis suudan ja leian rahulikkust kohtades, kus seda varem polnud. Ja mu hing naeratab!

Mu õde külastas mind möödunud nädalavahetusel (ja jah, mu süda ja hing naeratasid) ja ta tuli, sest tal oli vaja lihtsalt ära pääseda. Ta ei osale 12-astmelises programmis ega pea seda olema. Viimasel ajal oli ta tundnud üsna rahulolematust, mõeldes, kas ta on tõesti õnnelik, kuid tunnistab kingitusi, mille Jumal talle on andnud, ja kõiki neid asju ja üldiselt on nad lihtsalt segaduses. Ta ütles, et palvetab ja palvetab, kuid midagi ei muutu.

Ma rääkisin talle oma peenraha loo (selle artikli lõpus) ​​ja oma kogemused sellega ning nii paljude teiste kogemustega. Ütlesin talle, et kui ta tahab teada, et Jumal teda kuulab, peaks ta temalt peenraha küsima. See ei tähenda kunagi teist Jumala arvamist, kuid inimestena vajame me seda veenmist, et ta kuuleks meid. Jätsime selle sinnapaika ja ma polnud kindel, kas ta proovib seda või mitte.

Täna sain temalt väga põnevil telefonikõne. Eile koduteel ütles ta, et ta palvetas ja palus Jumala abi ning küsis, kas Ta annaks talle peenraha. Ta jõudis koju sel hilisõhtul ega läinud tööle. Päeva hiljem tegi ta oma mehele ja endale lõunasöögi ning soovitas neil seda õues viia. Mis te arvate, mis seal oli, kui ta läks laua taha istuma? Jep! Nupp otse seal, kus ta istuda kavatses. Kuna see näis vana ja räpane, küsis ta oma mehelt: "Kas see on senti?" Ta vaatas ja ütles: „Ei. See on peenraha. ” Ta rääkis talle selle loo ja kui ta mulle helistas, polnud ta kindel, kas ta on valmis naerma või nutma. Nupp pole loo oluline osa. Tema usk ja usaldus Jumalasse on tugev ja Ta kinkis talle peenraha kui märgi!

Loll pole nii suur lugu. Usutakse, et Jumal on meie jaoks olemas, kui vajame Teda, ehkki me ei pruugi Tema kohalolekut ära tunda. Dime on sümboolne. Peenikese ilmumine tuleb läbi ausa palve ja kui see tuleb, siis hämmastate. Palun jagage peenraha lugu (see ja originaal) kõigiga, kes seda natuke lootust vajavad. Samuti palun andke mulle teada kõigist „peenrahakogemustest”, mis teil võivad olla olnud. Mulle meeldiks, kui saaksin neid jagada mitte ainult veebis, vaid ka teistega oma sõpruskonnas.

Namaste ”. Kas võiksite oma teekonna kulgeda rahus ja harmoonias.


Soovin häid ja rahulikke jõule (Jaanuar 2021)



Silte Artikkel: Rahulikkus ja tuhmid, 12 sammu taastamine, rahulikkus, kolmas samm, 12 sammu, lubadused, suur raamat, 12 sammu programm

Triumf nõrkuse üle

Triumf nõrkuse üle

religioon ja vaimsus

Armastuse reis - raamatuülevaade

Armastuse reis - raamatuülevaade

religioon ja vaimsus